Sõrve Vaatamisväärsused


Kaugatuma Pank


Kaugatuma pank (ka: Kaugatoma pank) on pank Saaremaal Sõrve poolsaare läänerannikul.

Pank võeti kaitse alla 1973. aastal. Praegu on see osa Kaugatoma‐Lõo maastikukaitsealast.

Panga pikkus on 1125 m ja kõrgus 2,5 m, millest aluspõhjalist osa 2,0 m. Pangal paljanduvad Kaugatuma lademe Äigu kihid. Pank ja seal asuv puurauk on Kaugatuma lademe stratotüübiks.

Kaugatuma pank, on jälgitav ligi kahe kilomeetri pikkusel rannalõigul. Siin paikneb ka samanimelise lademe stratotüüpne paljand. Pank on looduskaitse all ja sealt ise vasaraga kivi kopsida ei tohi. Küll võib panka moodustavaid kivimeid uurida järsaku seintel ja pangaalustel paepõrandatel.

Järsaku lõunapoolseim osa kannab Lõo panga nime. Seegi on geoloogide hulgas tuntud. Aga veel palju kuulsam on Lõo alvar, mille erilised taimekooslused on tihedalt seotud pankadepealse paekiviga. Alvaril võib kõikjal leida omapärast jämedateralist helehalli lubjakivi, mis koosneb meriliiliate varrelülidest ja nende osistest. Puuraugud tõendavad, et säärase ilusa ja puhta kivi paksus ulatub kohati 10 meetrini. Kui liiliate varrelülid on purustamata, meenutab kivim lausa sõrmusehoidlat, siit ka rahvapärane nimetus ‐ sõrmuspaas.

Et sõrmuspaas on tekkinud liikuvas madalaveelises rannavööndis, siis võib pikal matkal mööda Kaugatuma panka leida ka ürgsete kivistunud lainevirede jälgi.

Lõu Majakas


Lõu tulepaak asub Salme vallas Sõrve poolsaare läänerannikul Lõu lahe kirderannikul.

Moodustab Anseküla tuletorniga liitsihi 103.1°, kus Lõu tulepaak on liitsihi alumine.

Tulepaak on laternaruumi ja rõduga valge betoontorn.

Kõrgus on jalamist 9 meetrit ja merepinnast 11 meetrit.

Asukoht: Tulepaagi geograafilised koordinaadid on 58° 6′ 17″ N, 22° 10′ 47″ E. Asub liitsihi ülemisest ehk Anseküla tuletornist 3 kilomeetri ja 128 meetri kaugusel.

Ohessaare Pank


Sõrve poolsaare läänekaldal paiknev Ohessaare pank on umbes 500 m pikk ja kuni 4 m kõrge lubjakividest koosnev pangajärsak. Ohessaare pangal avaneb kõige ulatuslikum läbilõige meie siluri noorima, Ohessaare lademe kihtidest. Palju kuulsust on see pank kogunud sinna inimeste poolt püstitatud kivitornidega. Panka külastavad inimesed armastavad rannas lebavatest lapikutest kividest püstitada torne. Siinsetes kivides võib leida ka palju kivistisi. Pank võeti aastal 1959 kaitse alla. Praegu jääb pank Ohessaare maastikukaitseala koosseisu.

Sauemäe Kivi


Jämaja ‐ Torgu ‐ Iide maantee ääres, ca 1 km Jämaja teeristist lõuna pool, ida pool maanteed (100 m), niiskes heinamaa‐lodumetsas.

Munajas, kuid pealt lame, siledapinnaline rahn, kivimiliselt värskeilmeline. Alusel tugevasti ahenev, peaaegu maapinnal lasuv. Rahnu küljed on järsud, vaid idakülg kallaku paindega. Lõhed puuduvad või on piiratud ulatusega.

Pikkus 7,2; laius 6,3; kõrgus 4,0; ümbermõõt 20,9 m.

Tähtsus ‐ haruldane suure rahnu kivim.

Jämaja Kirik


Jämaja Kolmainu kirik on kirik Jämaja kihelkonnas Saaremaal, tänapäevase haldusjaotuse järgi Saare maakonnas Saaremaa vallas.

Esimene kirik ehitati arvatavasti 13. sajandil. Tollane puukirik aga hävines tules. 14. sajandil ehitati uus kirik, mis aga 1860. aastateks oli juba varisemisohtlik. Sellest kirikust on säilinud renessansskantsel (17. sajandist) ja hiliskeskaegne raidreljeef "Maarja kuulutus" ning krutsifiksiga raidepitaaf.

1864. aastaks ehitati uus kirik, mis sai historitsistliku ilme.

Altarimaali süžee "Päästa mind, Issand!" on leitav kirikutes, kuhu kostis aknast sisse merekohin.

Sääre Majakas


Sõrve tuletorn on Saare maakonnas Saaremaa vallas Sääre külas asuv tuletorn. 1960. aastal valminud uus raudbetoonist tuletorn on 52 meetrit kõrge, asub Sõrve poolsaare tipus ja lihtsustab liiklust Kura kurgus. Tuli on nähtav 15 meremiili (28 km) kaugusele. Tule kõrgus merepinnast on 53 m. Torn on laternaruumi ja rõduga, kujult kooniline. Torn on ülalt must, alt valge.

Sõrve tuletorni leht Wikipedias

Anseküla Majakas


Anseküla tuletorn on tuletorn Saaremaal Saaremaa vallas Sõrve poolsaare idarannikul. Moodustab Lõu tulepaagiga sihi, kus Anseküla tuletorn on sihi ülemine märk. Neljatahulise betoonist tuletorni kõrgus on jalamist 22 meetrit ja merepinnast 42 meetrit. Ülalt on tuletorn must ja alt valge.

Tuletorn ehitati 1952. või 1953. aastal Anseküla kiriku (hävis 1944) kohale, rannast 3 kilomeetri kaugusele.

2007. aastal tehti tuletornile juurdeehitus. Tuletorni tuli paigaldati 8 meetrit kõrgemale, sest see ei paistnud puude tagant enam välja.

1990. aastate keskpaigast töötab tuletorn päikesepatareide toitel. Selle ajani oli majakavaht Armin Aste, kes oli ka Lõu tulepaagi vaht.

Massinõmme Laulutamm


Anseküla kihelkonnas Massinõmme tamme all peeti 1863. aastal Sõrvemaa laulupidu, kus laulsid koos mitme valla lauljad ja mida oli kuulamas üle 500 inimese.

Tartumaalt pärit teoloog Martin Körber tuli Saaremaale tööle 1843. aastal ja tegutses aastail 1846‐1875 Anseküla pastorina, tehes koostööd noore köster‐koolmeistri Peeter Süddaga. 1862. aastal esineti täispika kontserdiga Kuressaares. Siit tuli julgus laulupeo korraldamiseks. 21. mail 1863. aastal Massinõmmel toimunud Sõrvemaa laulupüha oli esimene laulupidu Saaremaal ja esimesi omataolisi kogu Eestis. Lauljad olid kõik eestlased, samuti publik. Rahvas oli vaimustuses. Laulude vaheajal luges Körber oma uusi luuletusi. Pärnu Postimees resümeeris laulupüha igati positiivselt. Nii viis Anseküla koguduse hingekarjane, õpetaja, laulukoori edendaja, luuletaja ja ajaloolane ellu kõigi saarlaste jaoks tähtsa kultuuriloolise ettevõtmise.

Sõrve Säär ehk Vesitükk


Vesitükimaa laiud on mitu laidu Saare maakonna Saaremaa valla lõunaosas Sõrve säärest lõuna pool. Vesitükimaa laidude hulka kuuluvad Siiasaar, Lombimaa, Vesitükimaa ja Kuivasääre‐maa (Pitkasääremaa). Koos Sõrve sääre lõunaosaga moodustavad maastikukaitseala. Ala maismaa pindala on 10,8 ha, veeosa pindala on 149,7 ha, kokku 160,5 ha.

Saared võeti kaitse alla aastal 1971, aastast 2018 kuuluvad nad Sääre looduskaitseala koosseisu.

Vesitükimaa laiud koosnevad jääsulamisvete kruusakast veeriselisest settest. Seetõttu toimuvad geoloogilised protsessid väga kiiresti ning laidude suurus, kuju ja asukoht muutuvad pidevalt. Ala on tähtis ornitoloogiliselt (veelindude ränne ja pesitsemine), samuti hallhüljeste lesilana.

Vesitükimaa hoiuala kaitse‐eesmärk on rannaniitude, sinihelmikakoosluste, soostuvate ja soo‐lehtmetsade kaitse ning mitmete linnuliikide elupaikade kaitse.

Linnuliigid, kelle elupaiku kaitstakse, on:
• hahk (Somateria mollissima),
• niidurüdi (Calidris alpina schinzii),
• tõmmukajakas (Larus fuscus),
• randtiir (Sterna paradisaea),
• väiketiir (Sterna albifrons) ja
• vööt‐põõsalind (Sylvia nisoria).


Kaavi Majakas


Punase‐valgetriibulise neljatahulise betoontorni kõrgus jalamist on 15 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 20 meetrit. Tuletorn ehitati 1954. aastal.

Mõntu Park


Endisest Mõntu mõisast järele jäänud park on olnud kuulus oma liigirikkuse poolest. Näiteks viljakandvaid kreekapähklipuid oli Eestis juba enne II Maailmasõda; Mõntu mõisa pargis kasvas suur terve kreeka pähklipuu, mis oli tuntud ka Lääne‐Euroopa puuviljakasvatajatele. Nende arvates oli see Euroopa põhjapoolsetele piirkondadele sobivate talvekindlate sortide aretuse väärtuslik lähtevorm. Sõrvest saadud kreeka pähkli seemnetest on tol ajal edukat järelkasvu saadud mitmetes kultuuraedades Saaremaal ja kaugemalgi. Võrdlemisi maitsva tuumaga, umbes 7g massi ja õrna kestaga pähkleid kannavad siinsed puud.

Pargi loodeosas on pärnadest, vahtratest, jalakatest ja hobukastanitest koosnev allee. Dendroloogiliselt väärtuslikum on siin kasvav euroopa nulg kõrgusega 18,5m ja läbimõõduga 70cm, mis annab looduslikku uuendust. Lisaks nimetatud alleepuudele leidub pargis harilikke mände, saari, tammesid ja haavapuid. Põõsastest näeme siin sirelit, ebajasmiini, lumemarja, hõbepaju ja viirpuu liike. Pargi piiriks on idas meri, lõunas plankaed, põhjas vana kraav ja läänes maantee. Jalutades läbi pargi 3m kõrguse astangu servani tuleb meil teerada jagada siin massiliselt esinevate viinamäetigudega (omal ajal söögiks kasutatud ning ka Saaremaale katseks sisse toodud hiigelteod on siin ja mujal saarel jõudsasti levima hakanud, et peaks ilmselt uuesti söögina tarvitusele võtma).

1795.a. otsustas valgustusajastu silmapaistev poliitika‐ ja ühiskonnategelane B. von Campenhausen Saksa metsateaduse kohaselt ise Sõrve metsade ajakohast majandamist korraldada. "Ta püstitas endale ülesande Saaremaa korrapäraseks aiaks muuta" nii iseloomustas Campenhauseni siinset tegevust ajaloolane Peter von Buxhoeveden (1787‐1841). 1796.a. valmis tal kahe aasta töö tulemusena 30‐leheküljeline metsamajanduskava, milles iseloomustati lankidel kasvavat metsa, näidati peamised puuliigid ja tarbepuidu osa, lamapuiduhulk ja kasutamise võimalused, järelkasv, mullastikuolud. Huvitav on märkida, et siit mõne km kaugusel kasvab Sõrve metsade vanim mänd "Ingelandi metsavana", on umbes 350 aastane.