Sõrve Tutvustus


Sõrve poolsaar on Saaremaast edelasse ulatuv poolsaar; pikkus 32 km, suurim laius 10 km. Saaremaaga ühendab poolsaart Sõrve maakael (kitsaim osa Läätsa kohal 1,6 km), kus Salme jõgi tähistab umbes 2000 aastat tagasi kadunud väina kohta. Poolsaare lõunatipus on Sõrve säär ja selle jätkuna Irbeni väinas rida laide.

Poolsaare kirdeosas on 25.61 m kõrgusjoonega piiratud, keskosas 31 m kõrgusjooneni küündiv kõrgustik. Selle lavakõrgustiku astangutega on seotud suurimad relatiivsed kõrgused Sõrves (hästi näha Lindmetsa matkarajal). Rannikul on luitestikke (Kargil, Kaunispel, Viieristil), rannavalle (Ariste lahe ääres, Kaugatumal, Jämajas, Sääre ja Mõntu vahel) ja madalaid panku (Kaugatuma, Loode, Ohessaare).

Suuremat osa Sõrve poolsaart kattev mets sai Teise maailmasõja ajal tugevasti kannatada, nüüdseks on see valdavalt taastunud (peamiselt männimets). Pehme merelise kliima tõttu kasvavad seal jugapuu, laukapuu, tuhkpihlakas, luuderohi, püstine hiirehernes, Gmelini kilbirohi, tömbiõiene luga (kõik looduskaitse teine kaitsekategooria) ning püramiid‐akakapsas jmt. haruldast liiki.

Poolsaare kaitsealad on Viieristi looduskaitseala, Kaugatoma‐Lõo maastikukaitseala, Vesitükimaa kaitseala, Rahuste looduskaitseala, Ohessaare maastikukaitseala ja Kaunispe hoiuala.


Reisime mõttes tagasi kaugesse minevikku ja püüame ette kujutada siinse võrdlemisi karmi loodusega ala inimeste elu‐olu.

Minevikus valis inimene endale elupaigaks rannaalad, ikka selleks et merest igapäevast elatist saada. Ajapikku õpiti põldugi pidama ning talumajapidamine tasus end ära. Seda taipasid sissetungijadki, olgu nad viikingid põhjapoolsematelt aladelt või hilisemad ristiusu levitamise sildi all siia tunginud germaanlased.

Sõrve poolsaart on esimest korda mainitud 1234.a. (Sworve). Alates 13. saj. tuli siinsel vabal inimesel oma töövilju ülematega jagada, kas riigi‐, rüütli‐, kiriku‐ või näiteks karjamõisale mingil viisil kasu tuua. 17. saj. võib lugeda külade tekkele soodsaks ajaks.

Võimude meelehärmiks toimis arvatavalt ligi 20 kõrvalsadamat, põhiliselt salakaubana vilja väljaveoks ja soola toomiseks. Ümber Sõrve loendati juba üle 30‐ne kõrtsu. Mälestustes räägitakse kohaliku elu kombluse allakäigust. Elu‐olu soodsust lisas, et 1625. aastal loodi muistsete traditsioonide ajel nn. Ojamaa (Taani keeles Gutlandi) Kaubakompanii omakapitaliga 3541 taalrit ja osteti esimene kaubalaev. Osanike hulgas oli aadlikke, ametnikke ja kaupmehi ‐ kogu tolleaegse Saaremaa eliit. Kaubakompanii laevad said tollivaba läbisõidu õiguse Taani väinadest, see andis Saaremaa kaupmeestele mandri ametivendadega võrreldes olulise eelise. Rootsi‐aja lõpp tõi koos Põhjasõjaga kaasa kohutava katkulaine. 1865.a. reformiga lubatud liikumisvabadust kasutades mindi Sõrvest Kuramaale suiliseks, Pöide viljakamatele maadele põllutööliseks ja välismaa laevadelegi. Ikka oli mees kodunt kaugel ja visa naine põllul küürutamas, loomi talitamas ja lapsekarja kantseldamas.

Küladele saatuslikuks said näljahädad: 1866‐69 ikaldusaastad, 1886‐87 liigne vihm ja 1888.a. suur põud.

Eesti Vabariigi aegu (1918‐1940) püüti põllupidamist ikka au sees hoida, levinud olid ühistud.


Teekond viib läbi mitmetest endistest elujõulistest küladest. Kevadeti tunnete talukohtade rohtunud varemed ära õitsevate sirelipuhmaste järgi. II Maailmasõda käis 1941.a. esimese õuduslainena ja 1944 a. teistkordselt, mil sakslane taganemise käigus kõik põletas ja suure osa inimestest sisuliselt küüditas Saksamaale. Läbara küla ennesõjaaegsest 240‐ne inimesega 43 majapidamisest on tänaseks külla jäänud vaid 1 hingeline.

Peale II Maailmasõda hakati robinal suurtootmisele üle minema, kalapüükki jäi kolhooside õiguseks ja lihtinimest piirivalve merele ei lubanud, paadid kästi hävitada.

Torgu Kuningriik loodi, et kaitsta Eesti Vabariigi (EV) ja Torgu valla järjepidevust Taga‐Sõrves ja kohalike elanike kodanikuõigusi. 1992 aasta juulis taastas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu haldusreformiga kõik Eestimaa vallad, sealhulgas ka Salme valla tema endistes piirides. Kuid Torgu, selle ca 500 elanikku ning ca 130 ruutkilomeetrit maismaad jäeti nö Jumala kätesse ‐ seda maa‐ala ei nimetatud taastatud Eesti Vabariigi territooriumi koosseisu kuuluvate maa‐alade loetelus.

Sellega olid Torgu alad de jure Eesti Vabariigi poolt eksterritoriaalseks kuulutatud. Sama 1992 aasta augustis teatas kohaliku seltsiliikumise eestvedaja Leevi Häng, et kui Eesti Vabariik tõesti Torgu alasid ei taha, tuleb siin oma riik luua. See taheti algselt nimetada Eesti Kuningriigiks, kuid poliitiliste pingete tõttu jäi lõplikuks nimekujuks siiski Torgu Kuningriik. Kuningriik deklareeris soovi liituda Eesti Vabariigiga ja selles võeti vabatahtlikult täitmiseks kõik Eesti seadused. Kuningriigi troonile kutsuti ajakirjanduses ilmunud tööpakkumise abil toonase Eesti Kuningriiklaste Partei liiget, härra Kirill Teiterit, kes talle esitatud pakkumise ka vastu võttis. Torgu Kuningriik deklareerib end EV konföderatiivse osana EV rahvusvaheliselt tunnustatud piirides. Riigi territooriumil kehtib EV seadusandlus ja suhteis EV‐ga käsitleb Torgu Kuningriik end ühe EV kohaliku omavalitsuse (eri)üksusena vastavalt EV põhiseaduse paragrahvis 155. sätestatud tingimustele. Torgu Kuningriik sekkub Taga‐Sõrve territooriumi haldusjuhtimisse otseselt vaid sellisel juhul, kui demokraatlikel põhimõtetel tegutsev kohalik omavalitsus (või siis EV tervikuna) mingitel põhjustel Taga‐Sõrve territooriumi haldamist ei teosta ning siinse rahva huve ei kaitse. Torgu Kuningriigis kehtib Eesti seadusandlus, kuid on oma kuningas, paralleelselt toimiv raha, lipp, vapp jms. Kuninglikul taganttorkimisel taastati 1993. aastal Torgu vald Eesti Vabariigi koosseisus.
Wikipedia artikkel Torgu Kuningriigist

1993‐2017 jätkus püsielanike väljavool Sõrvest, küll aga täienes suvesõrulaste osa. Hakkas arenema ettevõtlus ja hoo sai sisse turismindus.


Salme sattus maailmakaardile 2008. aastal kahe viikingite muinaslaeva leiuga, mis pärinesid 8. sajandi algusest. Tegemist on vanimate Eestist leitud laevavrakkidega.

Jüri Peetsi kinnitusel on selline leid ainulaadne kogu Euroopas, kuna varem ei ole ühtki selle perioodi n‐ö lahingumatust, kus oleks olnud nii palju langenud sõdalasi, avastatud. On leitud tavalisi matuseid, kus haua peal on kääpad. Salmel kääpaid ei olnud ning ka surnud inimeste arv oli Peetsi sõnul väga suur. Kahe laeva peale leiti kokku 42 sõdalase luustikud, kellest paljudel oli näha surmavate lahinguvigastuste jälgi. Salme muinaslaevu ja lahingut on seostatud Rootsi kuninga Ingvari langemisega Saaremaal 7. sajandil. Aastaid Salme leiuga tegelenud arheoloog Jüri Peets on jõudnud arvamusele, et Salmele maeti viikingikuningas. Tema hüpotees tugineb surnute asetusele laevas ja ühe skeleti suust leitud mängunupule, mis kujutab endast kuningat tolleaegses populaarses lauamängus Hnefatafl.


Suure Tõllu muistendites kajastatud Sõrve sõdade näol võib leida paralleele viikingite rüüsteretkedega. Salme rannaalale on rajatud Suure Tõllu Raiesmaa nimeline teemapark, mis lähtub Saaremaa vägilase legendidest.

Kõik see muudab Salme kandi põnevaks turismimagnetiks.

2017 aasta haldusreformi järgselt kuulub Sõrve Saaremaa valla koosseisu.

Täna on Sõrve poolsaar turistidele ülihuvitav sihtkoht, oma haruldase looduse ja erilise ajalooga vaatamisväärsustega.