Sõrve Loodus


Jugapuu


Harilikjugapuu (Taxusbaccata) jugapuuliste sugukonda jugapuu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu. Jugapuu kasvab 10‐20, erandina kuni 28 meetrit kõrgeks.

Taimed on harilikult kahekojalised, mõnikord ka ühekojalised. On täheldatud kojalisuse muutumist taimel elu jooksul.

Tüve koor on hallikaspruun kuni punakas. Oksad on rõhtsad ja tipuosas veidi tõusvad.

Külgpungad on äraspidimunajad, tömbi‐ või ka teravatipulised. Ladvapungade kuju on varieeruv tervamunajatest kuni kerajateni, kuid suuruselt ei ületa nad külgpungi.

Okkad on kuni 4 cm pikkused ja 3 mm laiused, raolised.

Harilik jugapuu on levinud Loode‐Aafrikast üle Euroopa ja Väike‐Aasia Kaukasuse ja Põhja‐Iraanini. Kesk‐Euroopas kasvab ta mägedes kõrgusel kuni umbes 1500 m. Eestis kasvab jugapuu Lääne‐Eestis, peamiselt Hiiumaal ja Saaremaal. Nõnda on jugapuu üks neljast looduslikult kasvavast okaspuuliigist männi, kuuse ja kadaka kõrval.

Hävimisohus liigina on ta looduskaitse all (II kategooria).

Jugapuu valiti 2008. aastal Eesti aasta puuks.

Jugapuu puit on hästi töödeldav ja peab vastu mädanemisele. Jugapuust tehti vastupidavust nõudvaid tööriistade osi nagu rattakodaraid, rehapulki ja vesirataste hambaid.

Vana‐Egiptuses tehti jugapuust sarkofaage. Mõnel pool on andami maksmist nõutud jugapuupuidus. Jugapuust tehtud vibusid ja ambusid on peetud paremaks muust materjalist tehtutest.

Tänapäeval kasvatatakse jugapuud ka dekoratiivpuuna. Jugapuust on sorte aretatud.

Jugapuust toodetakse vähiravimit dotsetakseeli.

Mürgised on eelkõige jugapuu okkad ja seemned. Nad sisaldavad väga mürgist alkaloidi taksiini, peale selle veel melosiini ja efedriini, mis on vähem mürgised. Seemnerüü (arill) on magusamaitseline ja aromaatne ning pole mürgine, kuid seda ei tohiks siiski süüa, sest kogemata võib alla neelata ka mürgiseid seemneid. Loomad, kes söövad jugapuu marju, surevad.

Tuhkpihlakas


Tuhkpihlakas (Sorbus rupicola) on roosõieliste sugukonda ja õunapuuliste alamsugukonda ja pihlakate perekonda kuuluv heitlehine puu.

Eestis esineb tuhkpihlakas loodusliku liigina Lääne‐Saaremaal ‐ Viidumäel ja Sõrve poolsaarel.

Tuhkpihlakas on üks kolmest Eestis looduslikult kasvavast pihlakaliigist. Harulduse tõttu kuulub liik punasesse raamatusse. Tuhkpihlakas on saagjate servadega lihtlehtedega. Lehed on ebakorrapäraselt hambulised, alusel kiilja terve servaga. Lehestik on heledam, kui harilikul pihlakal ja lehed on alt tugeva tuhkhallika vildikihiga. Õied on valged.

Läägemaitselised viljad on ümarovaalsed, 1‐1,5 (2) cm pikad, oranžid või pruunikaspunased ja valkjate täppidega. Viljad püsivad sügisel kaua puul.

Luuderohi


Hedera oli luuderohu nimetus Vana‐Roomas. Harilik luuderohi on tuntud ka selliste rahvakeelsete nimetustega nagu aknavääne, efei, jooksvarohi, taevatäht. Harilik luuderohi on levinud Kesk‐ ja Lõuna‐Euroopas, Krimmis, Kaukaasias, Põhja‐Aafrikas, Aasias. Eestis esineb Saaremaa ja Hiiumaa lääneosas varjulistes ja niisketes segametsades. Harilik luuderohi on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse.

Sõrvemaal leidub kõige rohkem Mäebe küla piirkonnas.

Kaugatuma pank


Kaugatuma pank (ka: Kaugatoma pank) on pank Saaremaal Sõrve poolsaare läänerannikul.

Pank võeti kaitse alla 1973. aastal. Praegu on see osa Kaugatoma‐Lõo maastikukaitsealast.

Panga pikkus on 1125 m ja kõrgus 2,5 m, millest aluspõhjalist osa 2,0 m. Pangal paljanduvad Kaugatuma lademe Äigu kihid. Pank ja seal asuv puurauk on Kaugatuma lademe stratotüübiks.

Kaugatuma pank on jälgitav ligi kahe kilomeetri pikkusel rannalõigul. Siin paikneb ka samanimelise lademe stratotüüpne paljand. Pank on looduskaitse all ja sealt ise vasaraga kivi kopsida ei tohi. Küll võib panka moodustavaid kivimeid uurida järsaku seintel ja pangaalustel paepõrandatel.

Järsaku lõunapoolseim osa kannab Lõo panga nime. Seegi on geoloogide hulgas tuntud. Aga veel palju kuulsam on Lõo alvar, mille erilised taimekooslused on tihedalt seotud pankadepealse paekiviga. Alvaril võib kõikjal leida omapärast jämedateralist helehalli lubjakivi, mis koosneb meriliiliate varrelülidest ja nende osistest. Puuraugud tõendavad, et säärase ilusa ja puhta kivi paksus ulatub kohati 10 meetrini. Kui liiliate varrelülid on purustamata, meenutab kivim lausa sõrmusehoidlat, siit ka rahvapärane nimetus ‐ sõrmuspaas.

Et sõrmuspaas on tekkinud liikuvas madalaveelises rannavööndis, siis võib pikal matkal mööda Kaugatuma panka leida ka ürgsete kivistunud lainevirede jälgi.

Ohessaare Pank


Sõrve poolsaare läänekaldal paiknev Ohessaare pank on umbes 500 m pikk ja kuni 4 m kõrge lubjakividest koosnev pangajärsak. Ohessaare pangal avaneb kõige ulatuslikum läbilõige meie siluri noorima, Ohessaare lademe kihtidest. Palju kuulsust on see pank kogunud sinna inimeste poolt püstitatud kivitornidega. Panka külastavad inimesed armastavad rannas lebavatest lapikutest kividest püstitada torne. Siinsetes kivides võib leida ka palju kivistisi. Pank võeti aastal 1959 kaitse alla. Praegu jääb pank Ohessaare maastikukaitseala koosseisu.

Sauemäe Kivi


Jämaja ‐ Torgu ‐ Iide maantee ääres, ca 1 km Jämaja teeristist lõuna pool, ida pool maanteed (100 m), niiskes heinamaa‐lodumetsas asub Sauemäe kivi.

Rahn on munajas, kuid pealt lame, siledapinnaline rahn, kivimiliselt värskeilmeline. Alusel tugevasti ahenev, peaaegu maapinnal lasuv. Rahnu küljed on järsud, vaid idakülg kallaku paindega. Lõhed puuduvad või on piiratud ulatusega.

Pikkus 7,2; laius 6,3; kõrgus 4,0; ümbermõõt 20,9 m.

Tähtsus ‐ haruldane suure rahnu kivim.

Sõrve säär ehk vesitükk


Vesitükimaa laiud on mitu laidu Saare maakonna Saaremaa valla lõunaosas Sõrve säärest lõuna pool. Vesitükimaa laidude hulka kuuluvad Siiasaar, Lombimaa, Vesitükimaa ja Kuivasääre‐maa (Pitkasääremaa). Koos Sõrve sääre lõunaosaga moodustavad maastikukaitseala. Ala maismaa pindala on 10,8 ha, veeosa pindala on 149,7 ha, kokku 160,5 ha.

Saared võeti kaitse alla aastal 1971. Aastast 2018 kuuluvad nad Sääre looduskaitseala koosseisu.

Vesitükimaa laiud koosnevad jääsulamisvete kruusakast veeriselisest settest. Seetõttu toimuvad geoloogilised protsessid väga kiiresti ning laidude suurus, kuju ja asukoht muutuvad pidevalt. Ala on tähtis ornitoloogiliselt (veelindude ränne ja pesitsemine), samuti hallhüljeste lesilana.

Vesitükimaa hoiuala kaitse‐eesmärk on rannaniitude, sinihelmikakoosluste, soostuvate ja soo‐lehtmetsade kaitse ning mitmete linnuliikide elupaikade kaitse.

Linnuliigid, kelle elupaiku kaitstakse, on:
• hahk (Somateria mollissima),
• niidurüdi (Calidris alpina schinzii),
• tõmmukajakas (Larus fuscus),
• randtiir (Sterna paradisaea),
• väiketiir (Sterna albifrons) ja
• vööt‐põõsalind (Sylvia nisoria).


Viieristi rannaastang


Viieristi mägede näol on tegemist Litoriinamere ranna‐astanguga, mis 4 km katkematu lõiguna ulatub Koltsilt Vintri külani. Astangu serv on 24‐27m kõrgusel merepinnast, astangu jalamil levib 10‐50m laiuse vööndina lubjarikastest vetest toituv allikasoo.

Kaitse alla on Viieristi mäed võetud eeskätt botaanilise objektina, kuna siin on leitud 22 looduskaitsealust ning 13 Eesti Punasesse Raamatusse kantud taimeliiki. Tähelepanuväärseim on püramiidjas akakapsas (Ajuga pyramidalis), mille ainus teadaolev kasvukoht ongi siin. Astangu peal leidub rohkesti püstist hiire‐hernest (Vicia cassubeca), mis kasvab siin oma areaali põhjapiiril. Astangu nõlval kasvab arvukalt tervelehelisi tuhkpihlakaid (Sorbus rupicola), suurim üle 8m kõrge. Subatlantilise perioodi reliktina leiame jugapuid (Taxus baccata). Jugapuu vajab metsa kaitsvat varju, ei kanna alati vilju ja paljuneb osaliselt vegetatiivsel teel. Selle punakaspruunist raskest tihedast ja mädanemiskindlast puidust valmistati vanasti tarbeesemeid, mis saigi jugapuule saatuslikuks. Nõlval on rohkesti luuderohtu (Hedera helix), mis harilikult roomab maapinnal, harvemini ronib puutüvel, meil õitseb imeharva ja on külmaõrn. Floristiliselt rikas on astangualune allikasoo, kus leidub alpi võipätakat (Pinguicula alpina) ja tömbiõielist luga (Junus subnodulosus), mis siin esineb oma loodusliku levikuala kirdepiiril. Haruldasest taimekooslusest võib märkida pruuni sepsika, raudtarna ja villpea‐niitja tarna kooslusi. Allikasoos on esindatud sellised looduskaitsealused orhideed nagu soo‐neiuvaip, vööthuul‐käpp, kahkjaspunane käpp, kuradikäpp, balti käpp, Russowi käpp, harilik käoraamat ja kärbes‐õis.

Viieristi mäed taotletakse riigi looduskaitsemaaks haruldaste taimede, veesäilitusala ning Litoriinamere rannaastangu ja luidete kaitseks. Viieristi mäed on looduskaitse all alates 1973. aastast, seega on siin keelatud ehitus‐ ja kaevetööd, metsamajanduslikud tööd, veereziimi muutmine; lubatud on sanitaarraie, kujundusraied talvisel ajal, teaduslikud uuringud.

Pärast Viieristit, maanteest vasakule (paremale saare poolt) jäävasse metsa jäävad rahvapärimuse järgi imettegevad allikad. On teada, et jõululaupäeval ja vana‐aasta õhtul toodud Ohvri‐ ehk Silmaallikalt ikka imevett.



Koltse järv (ka Koltsi järv)


Järv Saare maakonnas Saaremaa vallas Sõrve poolsaarel Mässa külas.

Kaldajoone pikkus on 3860 m. Järve veetase on 20 m üle merepinna. Vesi vahetub neli korda aastas.

Järv on avalik veekogu. Järves on üks saar pindalaga 0,01 ha. Järv on halotroofne ehk soolatoiteline rannikujärv.

Veevahetuse tüübilt on Koltse järv karstijärv. Veetase järves on väga kõikuv, pikemate põudadega jääb järv kuivaks.

Salme jõgi


Salme jõgi on looduslikuks piiriks muu Saaremaaga. Jõe laius on lääneosas 2m ümber ja idaosas, siin Salme valla keskuse juures kuni 7m. Kuna jõgi läbib ainult veidi üle merepinna tõusvat tasandikku, siis puudub sel selgeilmeline voolusuund. Salme jõe põhja on viimase 10 aasta jooksul kahel korral muda väljatõstmise teel puhastatud, et päästa veekogu kinnikasvamisest. Salme jõgi on viimne jäänus väinast, mis alles hiljuti eraldas Sõrvet muust Saaremaast. Nimigi on tuletatud salm‐est ‐ väike kitsas väin. Omaaegsest Salme väinast pärinevate osadena tuleb vaadelda ka ümbruskonna madalaid juba kinnikasvanud või kinnikasvavaid järvi‐laguune.

Ka rahvajuttudes leidub jälgi selle kohta, et Salme olevat veel sakslaste maaletuleku ajal olnud nii lai ja sügav, et teda mööda võis laevadega liikuda. Teise jutu järgi olevat jõgi Vanakurja kaevatud, kes tahtnud Sõrvet Saaremaast eraldada. Suur Tõll aga ajanud ta plaani nurja.