Sõrve Ajalugu


Ajalugu


Arheoloogilisi andmeid Sõrve poolsaare inimasustuse kohta on juba I aastatuhandest e.Kr. Huviväärsed on näiteks Lülle küla laevkalmed ‐ Eesti vanimaid kalmeehitisi (8. sajandi e.Kr). Enne võõrvallutusi moodustasid Saaremaa läänerannik ja Sõrve poolsaar ühise Kihelkonna‐Sõrve muinaskihelkonna ning sealsed elanikud olid teada heade meresõitjatena.

Sõrve nimi on teada aastast 1234 (Sworve). 1230. aastail allus Lõuna‐Sõrve Riia linnale. Saare‐Lääne piiskopkonnas oli Sõrve omaette ametkond ning jagunes Sääre, Torgu, Kaimri ja Salme‐Anseküla vakuseks, kahest esimesest kujunes 13. sajandi Jämaja kirikukihelkond, kahe viimase alale tekkis 16. sajandi alguses omaette Anseküla kihelkond. Sõrve poolsaarel oli 19. sajandil 9 rüütlimõisa (Kargi, Kaunispe, Koltse, Lõo, Mõntu, Olbrüki, Sääre, Tiinuse, Torgu), kultuuri‐ ja majanduselu keskustena tunti eeskätt Anseküla ja Torgut (1873 valmis Torgus õigeusu kirik).

Martin Körberi algatusel korraldati 1863 Ansekülas Massi nõmmel Sõrve laulupüha. Sõrve poolsaare strateegiline asend on eriti köitnud Venemaad. Esimese maailmasõja eel koostati Venemaal Peterburi kaitseks merekindluste süsteem, milles Sõrve poolsaar moodustas omaette Irbe piirkonna, kus Karustesse, Mäebele ja Säärele rajatud rannakaitsepatareid riivistasid sissepääsu Liivi lahte. 1939. aasta baaside leping andis Balti laevastikule loa seada Karuste ja Rahuste lähedale üles raskepatareid, rajada Vintrile linnak ning kasutada Mõntu sadamat. Teises maailmasõjas osutasid Sõrve poolsaarele taandunud Punaarmee väeosad sakslastele vastupanu 24. IX ‐ 5. X 1941. Sakslaste taandudes jäi Sõrve poolsaarele umbes 7000‐meheline väegrupp, keda ründasid õhu‐ ja merejõudude toetusel eesti laskurkorpuse 249. diviis, 3 vene diviisi ja mitu tankipolku, sõjategevus kestis seal 10. X ‐ 24. XI 1944; 19. oktoobril murti läbi sakslaste Ungru‐Pagila, 18. novembril Lõpe‐Kaimri ja 23. novembril Türju‐Torgu‐Mäebe kaitseliin. 24. novembril evakueerus Sääre sadamast ligi 4700 Saksa sõjameest, sellega lõppes lahingutegevus Eesti pinnal. Sõjategevus oli laastanud enamiku sealsetest küladest, suur osa sõrulasi (Saksa andmeil ligi 1400 inimest) evakueeriti Saksamaale.

Peale II Maailmasõda hakati robinal suurtootmisele üle minema, kalapüükki jäi kolhooside õiguseks ja lihtinimest piirivalve merele ei lubanud, paadid kästi hävitada.

1992 aasta juulis taastas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu haldusreformiga kõik Eestimaa vallad, sealhulgas ka Salme valla tema endistes piirides. Kuid Torgu, selle ca 500 elanikku ning ca 130 ruutkilomeetrit maismaad jäeti nö Jumala kätesse ‐ seda maa‐ala ei nimetatud taastatud Eesti Vabariigi territooriumi koosseisu kuuluvate maa‐alade loetelus. Sellega olid Torgu alad de jure Eesti Vabariigi poolt eksterritoriaalseks kuulutatud. Sama 1992 aasta augustis teatas kohaliku seltsiliikumise eestvedaja Leevi Häng, et kui Eesti Vabariik tõesti Torgu alasid ei taha, tuleb siin oma riik luua. See taheti algselt nimetada Eesti Kuningriigiks, kuid poliitiliste pingete tõttu jäi lõplikuks nimekujuks siiski Torgu Kuningriik. Kuningriik deklareeris soovi liituda Eesti Vabariigiga ja selles võeti vabatahtlikult täitmiseks kõik Eesti seadused. Kuningriigi troonile kutsuti ajakirjanduses ilmunud tööpakkumise abil toonase Eesti Kuningriiklaste Partei liiget, härra Kirill Teiterit, kes talle esitatud pakkumise ka vastu võttis.

Torgu Kuningriik (TK) loodi, et kaitsta Eesti Vabariigi (EV) ja Torgu valla järjepidevust Taga‐Sõrves ja kohalike elanike kodanikuõigusi. TK deklareerib end EV konföderatiivse osana EV rahvusvaheliselt tunnustatud piirides. Riigi territooriumil kehtib EV seadusandlus ja suhteis EV‐ga käsitleb TK end ühe EV kohaliku omavalitsuse (eri)üksusena vastavalt EV põhiseaduse paragrahvis 155. sätestatud tingimustele. Torgu Kuningriik sekkub Taga‐Sõrve territooriumi haldusjuhtimisse otseselt vaid sellisel juhul, kui demokraatlikel põhimõtetel tegutsev kohalik omavalitsus (või siis EV tervikuna) mingitel põhjustel Taga‐Sõrve territooriumi haldamist ei teosta ning siinse rahva huve ei kaitse. Torgu Kuningriigis kehtib Eesti seadusandlus, kuid on oma kuningas, paralleelselt toimiv raha, lipp, vapp jms.

Kuninglikul taganttorkimisel taastati 1993. aastal Torgu vald Eesti Vabariigi koosseisus.

Wikipedia artikkel Torgu Kuningriigist

1993‐2017 jätkus püsielanike väljavool, küll aga täienes suvesõrulaste osa. Hakkas arenema ettevõtlus ja hoo sai sisse turismindus.

2017 aasta haldusreformi järgselt kuulub Sõrve Saaremaa valla koosseisu. Täna on Sõrve poolsaar turistidele ülihuvitav sihtkoht, oma haruldase looduse ja huvitava ajalooga vaatamisväärsustega.

Sõrves on säilinud oma murdekeel, mille pärimusliku kogumisega tegeleb Sõrvemaa Pärimuse Selts eesotsas Mari Lepikuga. Vaata lisaks nende poolt välja antud „Sörulase aabits” 2017 .a. ja „Sörwema ‐ Sõrvemaa”, tõlgitud Martin Körber raamatust „Saaremaa enne ja nüüd”.

Veel kirjandust:
„Sõrve rahva elukeerdkäigud” Tiina Kurnim 2014.a.
„Sõja jalus” Ülo Tuulik 1974.a.
„Sõrve sääre otsa lood” Bruno Pao merekultuuriline kogumik
„Sõrve väike teatmeteos” Eldur Seegel 1991.a.

10 aastat tagasi sattus Salme maailmakaardile kahe viikingite muinaslaeva leiuga, mis pärinesid 8. sajandi algusest. Tegemist on vanimate Eestist leitud laevavrakkidega. Jüri Peetsi kinnitusel on selline leid ainulaadne kogu Euroopas, kuna varem ei ole ühtki selle perioodi n‐ö lahingumatust, kus oleks olnud nii palju langenud sõdalasi, avastatud. On leitud tavalisi matuseid, kus haua peal on kääpad. Salmel kääpaid ei olnud ning ka surnud inimeste arv oli Peetsi sõnul väga suur. Kahe laeva peale leiti kokku 42 sõdalase luustikud, kellest paljudel oli näha surmavate lahinguvigastuste jälgi. Salme muinaslaevu ja lahingut on seostatud Rootsi kuninga Ingvari langemisega Saaremaal 7. sajandil. Aastaid Salme leiuga tegelenud arheoloog Jüri Peets on jõudnud arvamusele, et Salmele maeti viikingikuningas. Tema hüpotees tugineb surnute asetusele laevas ja ühe skeleti suust leitud mängunupule, mis kujutab endast kuningat tolleaegses populaarses lauamängus hnefatafl. Samuti on leitud paralleele Suure Tõllu muistendites kajastatud Sõrve sõdadega. Kõik see muudab Salme kandi põnevaks turismimagnetiks.


Rahvariided


Anseküla Kihelkond


Anseküla (saksa keeles Anseküll) kihelkond oli põhjapoolsem Sõrve kihelkond, mis võttis enda alla Sõrve poolsaare kitsa kaela ja Saaremaa edelapoolseima nurga. Teda ümbritsesid ühelt pooolt Sõrve teine kihelkond Jämaja, ning teiselt poolt Kaarma, Kärla ja Kihelkonna kihelkonnad. Kaasaegse haldusjaotuse järgi kattus 80% endisest Anseküla kihelkonnast praeguse Salme valla territooriumiga. Ülejäänu kattus Kaarma (sh Abruka saar) valla alaga.

Sõrve kahe kihelkonna ‐ Anseküla ja Jämaja rahvarõivaülikonnad paistsid silma teiste Saaremaa kihelkondade seas. Samas oli nende endi vahel ka mõningaid erinevusi. Sõrve naise särk oli erinevalt teistest Saaremaa särkidest kõrge kraega.

Seelik kuub oli pikk, ulatudes all peaaegu maani ja üleval kuni rindadeni.

Vanamoeline must seelik must kuub, ümbrik, mida kaunistasid allääres kollane kootud pook ning mitmevärviline pael ai selle servas, püsisid kuni 20. sajandi alguseni leinarõivana. 19. sajandi I pooles hakati senise ühevärvilise seelikukanga sisse kuduma põikitriipe. Selle kirikuue põikitriibud viirad, laigud, kiri olid kihelkonniti üpris erinevad. Sõrve kirikuue põikitriibustik oli kõige laiem. Saaremaal olid Anseküla seelikul kõige peenemad kurrud ‐ plisseetaoliselt üleni sissepressitud väikesed voldid. Kirikuue ajal saavutas Sõrve seelik ka oma maksimaalse pikkuse. F. S. Sterni litodel ajavahemikust 1856‐71 oli Sõrve must kuub veel suhteliselt lühike, ulatudes poolde säärde. 19. sajandi II poolel levima hakanud pikitriibulise seeliku kiutkuue mood Sõrve ei jõudnudki. Sõrve seelik oli tegelikult pihikseelik, sest siinseks üheks omapäraks oli liistiku seeliku külge õmblemine. Nii nagu ei võetud Sõrves omaks kiutkuube, ei hakatud siin tegema ka uuemamoelist ühevärvilist liistikut.

Erinevalt mandrist oli Saaremaal ka neiul põll. Seda hakati kandma pärast leeri ja peamiselt just piduülikonna juures. Põll oli siin oma siluetilt veidi kitsajoonelisem. Nagu teisteski Lääne‐Saaremaa kihelkodades, nii oli ka siin eriomane komme kanda paremal puusal uhket lahttaskut.

Piduliku peakatte tanu asemel hakati siin alates 19. sajandi keskpaigast eelistama tuttmütsi, mis oli varem rohkem meeste peakattena tuntud.

Ülerõivad õmmeldi Sõrvele omaselt helehallist kangast.

Ehetest kodunesid preesid preesised ainult Sõrves, mujal Saaremaal neid ei kantud. Peaaegu kogu Saaremaal levinud südamekujulist sõlge kanti kõige rohkem Sõrves.

Sõrve oli üks nendest Saaremaa piirkondadest Kihelkonna, Mustjala, Pöide ja Muhu kõrval, kus rahvarõivaid kanti kõige kauem, osaliselt veel 20. sajandi algul.

(tekst võetud rahvaroivad.folkart.ee)

Jämaja kihelkond


Jämaja (saksa keeles Jamma) hõlmas Sõrve poolsaare kesk‐ ja lõunaosa. Peaegu terves ulatuseses merega ümbritsetud kihelkonnal oli lühike maapiir ainsa naabri ‐ teise Sõrve kihelkonna Ansekülaga. Kaasaegse haldusjaotuse järgi kattus Jämaja kihelkond üldjoontes praeguse Torgu valla territooriumiga.

Sõrve kahe kihelkonna ‐ Jämaja ja Anseküla rahvarõivaülikonnad paistsid silma teiste Saaremaa kihelkondade seas. Samas oli nende endi vahel ka mõningaid erinevusi.

Sõrve naise särk oli erinevalt teistest Saaremaa särkidest kõrge kraega.

Seelik kuub oli pikk, ulatudes all peaaegu maani ja üleval kuni rindadeni.

Vanamoeline must seelik must kuub, ümbrik, mida kaunistasid allääres kollane kootud pook ning mitmevärviline pael ail selle servas, püsisid kuni 20. sajandi alguseni leinarõivana. 19. sajandi I pooles hakati senise ühevärvilise seelikukanga sisse kuduma põikitriipe. Selle kirikuue põikitriibud viirad, laigud, kiri olid kihelkonniti üpris erinevad. Sõrve seeliku kirikuue põikitriibustik oli kõige laiem. Erinevalt Ansekülast, kus triibustiku punane värv jäi püsima, muutus see Jämajas lõpuks oranžiks. Kirikuue ajal saavutas Sõrve seelik ka oma maksimaalse pikkuse. F. S. Sterni litodel ajavahemikust 1856‐71 oli Sõrve must kuub veel suhteliselt lühike, ulatudes poolde säärde. Sõrve seelik oli tegelikult pihikseelik, sest siinseks üheks omapäraks oli liistiku seeliku külge õmblemine. Nii nagu ei võetud Sõrves omaks pikitriibulist seelikut kiutkuube, ei hakatud siin tegema ka uuemamoelist ühevärvilist liistikut.

Erinevalt mandrist oli Saaremaal ka neidul põll. Seda hakati kandma pärast leeri ja peamiselt just piduülikonna juures. Põll oli siin oma siluetilt veidi kitsajoonelisem. Nagu teistes Lääne‐Saaremaa kihelkodades, nii oli ka siin eriomane komme kanda paremal puusal uhket lahttaskut.

Piduliku peakatte tanu asemel hakati siin alates 19. sajandi keskpaigast eelistama tuttmütsi, mis oli varem rohkem meeste peakattena tuntud.

Ülerõivad õmmeldi Sõrvele omaselt helehallist kangast. Jämajas muutus vammus kogu aeg lühemaks, ulatudes lõpuks vaevalt puusadeni. Nii oli see ainus kihelkond Eestis, kus naisel pikka üleriiet ei olnudki.

Ehetest kodunesid preesid preesised ainult Sõrves, mujal Saaremaal neid ei kantud. Peaaegu kogu Saaremaal levinud südamekujulist sõlge kanti kõige rohkem Sõrves.

Sõrve oli üks nendest Saaremaa piirkondadest Kihelkonna, Mustjala, Pöide ja Muhu kõrval, kus rahvarõivaid kanti kõige kauem, osaliselt veel 20. sajandi algul.

(tekst võetud rahvaroivad.folkart.ee)